Lõpuks suutsin end kokku võtta ja siia midagi kirja panna. Nii siis, vahepeal on siin tekkinud igasugu mõtteid pähe. Nagu te aru olete saanud, siis mulle on siin väägaväga meeldima hakanud! Viisa aga lõppeb 5.november aga mitte kuidagi ei taha veel tagasi tulla :( Seega kaalume siin juba ülikooli. Kuna kui ülikooli sisse saame, siis saame taotelda student visa ja siis saab siia jääda :) Õppimisvõimalused on siin nii palju paremad. Näiteks eestis ma ei leidnud midagi, mis mind väga huvitaks. Aga siin on võimalik KÕIKE õppida. Selle kõige juures on aga üks suur "aga". Nimelt on siin ülikool väga kallis lõbu ja seega ma kardan, et see plaan jääb raha taha kinni. Loodetavasti aga mitte. Praegu on aga kõik nii lahtine ja see on ainult üks mõte, mis viimasel ajal peas on.
Igatahes praegu on elu nagu ikka, mingeid muutusi väga olnud pole. Elame ikka siin kesklinna korteris, töö on ikka euros ja wembelys ning vaba aja sisustame väljas käimise ja muu sellisega.
Mõned päevad tagasi saime aga lõpuks Rottnestil käidud. See on siis väike saareke, mis on Perthist u 20 min praamiga sõita. Üks eesti poiss Siim, keda me kunagi siia tulles Londoni lennujaamas kohtasime elab ja töötab seal saarel. Seega läksime külla talle :) Tripp sai alguse siis esmaspäeval. Kuid kuna me pühapäeval kodus ei püsinud, vaid ikka oli vaja välja ronida siis ei olnud esmaspäeva hommikul väga meeldiv olla. Ja üleüldse selle asemel, et end öösel välja magada, me magasime mingisugune 3 tundi ja siis olid silmad lahti ja und polnud. See väsimus tõi kaasa kõhtkõveras naermised ja palju muud jaburat. Igatahes kui me uimerdades oma kotid lõpuks kokku saime siis hakkasime sadama poole liikuma. Kusjuures ilm oli täiesti masendav. Vihma sadas, hull tuuul ja ülijahe. Seega oli ka väike masendus, et kui järgmine päev ka selline ilm, siis mida me seal saare peal tegema hakkame?? See ilm tõi kaasa ka elukõige jubedama praami sõidu! Me tõsiselt mõtlesime, et me saame surma seal. See kõikus ikkka väga palju! Igatahes, kui see jube sõit läbi oli siis oli Siim meil sadamas vastas. Ta pidi tööle tagasi minema paariks tunniks, seega ta viis meid ööbimiskohta. Saime ööbida nende staffimajas ja seega saime õnneks megaodavalt :) muidu on seal saarel ööbimine ikka väga kallis. Nii olime siis end seal sisse seadnud ja siis läksime Rottnest Lodge, kus Siim baaris töötab. Seal ta tegi meile eluparimat kokteili- Toblerone. Jeap see maitses samamoodi nagu see shokolaad. Nammii :) Pärast tegime pilte ja kuna me olime ainult 3 tundi maganud siis väsimus tappis. Üritasime aga kella 12ni üleval olla, kuna siis oli Siimu sünnipäev. Tahtsime kingi üle anda ja õnne soovida :) Seega tiksusime 12ni ära ja läksime magama, et järgmine päev end inimese moodi tunda ja kõike teha jaksaks:)
Järgmine päev oli siis kuskil 10-11 äratus, sõime hommikust ja läksime randa. Megaaaaailus rand. Vesi oli täiesti türkiissinine ja läbipaistev. Seal ujusime, päevitasime, pildistasime metsikult:D ja nautisime. Pärast seda randa läksime turistibussiga saarele ringi peale tegema. Tahtsime ikka võimalikult palju näha. Saime siis põhikohad käidud seal saarel. Superilus loodus ikka! Pole sõnu..(pilte saate facebookist vaadata:)) Pärast seda trippi läksime oma ööbimiskohta, et end õhtuks valmis panna. Nimelt siis Siimu sünnipäevaks. Ta oli meile restorani laua kinni pannud, kus saime siis õhtust süüa. Söök oli lihtsalt fantastiline!! Sain eluparima caesari salati :) Igatahes sõime siis kõik kõhud niiiii täis, et sinna ei oleks enam mitte midagi mahtunud. Siis aga tuli shokolaadikook koos 20 küünlaga ta manageri poolt. Nii armas :) aga me pidime selle muidugi ka ära sööma. See oli aga liig! Peale seda oleks tahtnud lihtsalt pikali minna, kuna oli väga suuri raskusi enda liigutamisega :D aga kus sa sellega, meid oodati bari, kus hakkas pidu pihta. Seal saime majakulul juua. Purju ei jäänud meist kolmest aga keegi, kuna see õhtusöök oli liiga suur:D Seega teised olid väga purjus juba õhtuks aga meie tiksusime kainelt seal. Lõbus oli aga ikkagi :) Pärast 12 kui bar kinni pandi siis läksime staffhouse tagasi ja seal pidi pidu edasi minema. Sinna jõudes oli kõik õhupallidega ära kaunistatud ja järjekordne kook ootas. See kook aga lõpetas väga kiirelt Siimu näos:D Seega seda süüa ei õnnestunud kellegil. Seal siis rääkisime juttu veel veits jne ja mingi 3 aeg saime magama. Hommikul ärgates läksime Anniga basseini äärde päevitama ja ujuma paariks tunniks. Megaaamõnus:)) Selline bassu võiks ju kodus olla:(
Igatahes pärast seda jalutasime veits saare peal ringi ja siis oligi aeg juba selleks jubedaks praamisõiduks. Huuuh kuidas me kartsime seda aga õnneks see kord oli see veidi suurem praam, seega ei kõikunud nii palju. Sadamasse jõudes pidime ruttu rongi peale hüppama, kuna ma pidin sealt otse tööle minema. Kohe üldse ei tahtnud. Väsinud ja kõik sada häda olid küljes:D Aga noh mul ei jäänud midagi muud üle, kui selle raske kotiga sinna trippida ja oma tunnid ära passida. See oli päris jube päev seal. Pärast tööd õnneks korjati mind peale ja ma ei pidanud seda teekonda uuesti jalutama sellise kotiga. Aga tripp oli MEGAMÕNUS:) Suur aitähh Siim;)
Eile läksime õhtul eurost läbi, et mu läpakas Joshile viia. Nimelt ta annab mul otsad vaikselt :((((( Kõigepealt lakkasid kõlarid töötamast, nüüd juba pool klaviatuuri ja plus veel sada häda. Ma ei kujuta, ette kui seda korda ei saa. Ei taha mõeldagi selle peale, kuna uue raha ei võlu kuskilt välja. Seega pöidlad pihku, et Josh teeb mingit imet sellega. Kuigi väga ei usu, kuna eile see ei lülitanud end enam sissegi :S jama.
Täna aga ärkasin ja vaatasin, et oooooh megailus ilm. Võtsin Jermey Clarksoni ja muusika kaasa ning istusin rongi peale, et randa sõita. Mingi aeg jäi korraks muusika vait ja siis kuulsin eestikeelt. Võtsin siis klapid kõrvast ja avastasin, et sel ajal kui ma seal lebasin oli mingi suur kamp eestlasi mulle kõrvale kolinud. Ma muidugi ei tahtnud välja näidata, et ma eestlane olen, seega nad ei saanudki seda ilmselt teada, kui just tähele ei pannud, et ma seal eestikeelset raamatut loen :D Aga jah õuuuuudne, kui palju eestlasi siin on. Lihtsalt igal pool!! Mu manager ütles, et ta sai ühe nädalaga 3 eesti tüdrukute cv´d. Plus ta bäkkerisse kolis just paar eesti tüdrukut. Tänaval võib pea igakord kuulda eesti keelt. Tunne, et eesti on varsti noortest tühi nii. Kõik siia ära põgenenud.
Nii nüüd sai vist natuke kõigest tähtsamast räägitud ja eks ma üritan edaspidi tihedamini kirjutada:))
Teile aga päikest ja olge sama tublid edasi! Kallid
No comments:
Post a Comment