Live the life you love, love the life you live: Siis kui hubbyga lôunas käisime ...

Easteri nädalavahetuseni hakkavad kõik siinsed päevi lugema niipea kui jõulupuhkus läbi saab. Ja enamik (loe-pool austraaliat) võtavad kohe terve nädala vabaks.
Meie aga olime korralikud ja käisime veel neljapaeval ka tööl ja siis reede vara hommikul startisime Perthist Dunsborough poole. Surfilauad, lohe surfi varustused, Misha ja meie ning oligi auto pakitud. Andre on sellest ajast surfanud kui käima õppis ja lohesurftiga on tegelnud umbes viimased 10 aastat. Selle viimasega talle meeldib isegi võistelda, millega eelmine aasta näiteks sai oma grupi kolmandaks. Tubli mees! Mulle meeldib, sest auhinnad saab alati surfipoest mingi teatud raha eest välja valida ja mina muidugi olen esimesel võimalusel seal poes ENDALE midagi valimas. Hah, happy wife, happy life!
Igatahes tagasi auto pakkimise juurde .. hakkasime siis oma 3.5 tunnist teekonda läbima. Siinsed vahemaad on nii suured, et põhimõtteliselt enne 3 tunnist sõitu ei näe sa peale kängurude (kas siis surnud tee ääres või actually elus) ja kõrbe taimede midagi.
Dunsboroughs elab Andre ema ja vend, ta isegi kunagi elas seal. See on selline pisikene linn (võrreldav suuruse poolest Paidega) aga suppppper hüppper ilusate randade, loodusega ja umbes miljoni viinamarjaistandusega nii, et veinist seal kandis lähima sajandi jooksul puudust ei teki. Keri alla poole ja siis näed pilte ja saad aru millest ma räägin. Meil on kindlasti tulevikus plaanis sinna kanti kolida. Autoga juba linna sisse sõites hing puhkab ja kõige pisemgi mure on su sûdamelt sekundiga kadunud.
Kohale jõudes läksime kohe Andre ema sõbranna juurde, kes iga aasta enda majas Easteri pidu korraldab. Ja no seda ikka võimsalt, alustame siis teenindajatest kes kandikutega ringi käivad ja iga minuti tagant sulle erinevat suupistet pakuvad (ja kui vastu ei võta siis tõmmatakse nägu kortsu, et kas ei meeldi midagi) ja siis muidugi live bänd ja avatud baar. Seal me siis veetsime terve päeva kuni lõpuks oli kell nii palju, et pidi hakkama koju voodisse liikuma. Aga no tanstu sai tehtud ja naerdud sai pisarateni ja kas ma juba olen jõudnud piisavalt oma instagrami ja facebooki kontol karjuda kui kuradima palju on mul vedanud oma mother in lawga? Ma ausalt ei usu, et temast paremat kuskil leidub. Nii palju pole mind vist kunagi kellegi poolt hoitud. Vahest ma isegi ei pea enda suud lahti tegema ja kuidagi ema võimete kaudu suudab ta juba ära tajuda, et mind mingisugune mure piinab. Mis mul kunagi meelest ei lähe on Trishi kõne meie pulmas. "Ma olen endale alati tütart tahtnud ja nüüd sain ma endale tütre, kellest olen alati unistanud, ja paremagi veel" Ohhhh, love!

Laupäevaks mina plaanisin sisse magada ja nautida ärkamist ilma äratuskellata! (Iga päevaselt olen ma juba 5.30AM voodist väljas) Ja sellel ajal kui mina oma beauty sleepi tegin, Andre läks oma vennaga surffama. Tal vend Alfy on suurte lainete surfis meister, täpselt ei mäletagi mitmekordne aga impressive! Ja suurte lainete all nad mõtlevad siin siis umbes 3 kordse kortermaja suuruseid laineid ja ilma naljata. (keri alla poole, lisasin siia pildi ühest tema võistlusest) Ja muidugi ära unusta seda, et kui midagi peaks valesti minema siis kogu see maja lendab sulle peale ja sa oled nagu hiigel suures pesumasinas. Nice!

Hiljem kui nad mõlemad tagasi koju jõudsid siis läksime Andre ja Mishaga lõunat sööma kohalikku winerysse ja siis randa jalutama. Minu lemmikud on kindlasti Injinup ja Yallingup rand. Täiesti puhas nagu filteeritud sinine vesi ja imepeenike valge liiv .. paradiis!
Pealelõunat oli juba tuul üles tulnud ja sinna kadus ka mu mees .. nii kui natukenegi puuladvad liikuma hakkavad on tema oma lohet täis pumpamas ja kuskil veekogu lähedal. Vahemalt on tervislik sõltuvus, nii et ma ei kurda. Meie siis Trishiga otsustasime linnapeale kolama minna ja kohalikud 5 poodi läbi vaadata, jah seal rohkem neid väga ei ole. Aga seeeest huvitavad pisikesed butiikid on, mida Perthist ei leia.

Pühapäeval sõitsime Margaret Riverisse, umbes 40 minutit Dunsboroughst. Seal elavad meie sõbrad, kes mitte väga kaua aega tagasi Perthis veel elasid. Neil on kaks imearmast pisikest põngerjat ja siis otsustaid sinna metsa sisse jõe äärde hiigelsuure maalapi osta ja sinna maja peale ehitada. Fantastiliselt ilus on seal küll, kängurud on neil seal koeraga segamini koduloomadeks. Seal me veetsime siis terve päeva ja öö .. jutustades ja kohalikku veini juues.

Hommikul hakkasime siis tagasi kodu poole sõitma. Kõigepealt muidugi peatus lähimas kohvikust, et endale mõnus kange kohvi hankida (eelmise päeva vein andis tunda) ja mõnus kõhutäis mune ja peekoneid endale sisse nosida. Nelja tunnise tagasi sõidu ajal mina muidugi magasin umbes 80% ja vaene Andre pidi terve tee iseendaga vestlust pidama, et uni ja väsimus maha ei võtaks.

Mulle niii nii väga meeldivad need nädalavahetused, kus saab linnast eemale, end täielikult välja lülitada ja mitte millegi muu peale mõelda kaks päeva, kui et mis ma järgmiseks söön ja et kas 5 lõunauinakut päevas on liiga palju.

Päikest!